Google kurjustas minuga, et ei saada enam kirju postkasti, maht hakkab otsa saama. Hakkasin siis vaatama, kust ruumi juurde saada. Kirjakasti koristades leidsin sellise loo, saadetud heale kolleegile 1. aprillil 2008. Kirjapilt jäi muutmata, las olla nii, nagu tookord oli! 😉
Tere!
Saadan sulle nüüd mõned meie näitetrupi pildid, tegime 27. märtsil enne väljasõitu kooli maalitud ruumis proovi. Ega näitemängupäeval ei saanudki pildistada, olin lava taga! Selline sirmi mitmefunktsiooniline kasutamine oli lastele päris põnev. No ja kullakotid ja CD plaatidest kuldrahad ja muu selline oli ka täitsa vahva. Ma pidin ühe koti natuke lahti jätma, et siis nad saavad selle kodus (laval) lahti teha ja vaadata, et oi-oi, polegi kuld, on hoopis sammal!, aga täitsa kogemata sidusin nendega lava taga lobisedes kinni! Vähe sellest, umbsõlme panin ka peale, seda ma mäletan! Tegelikult hajameelsusest. Ja kui nad vaesekesed siis laval hädas olid ja kott kinni oli, siis ütles Brigitta Ingeri-Helenale: "Kuule, siin on see kott kuidagi pehme, see on pehme, see on vist...sammal!" Ma pidin lava taga naerukrambid saama! Just olime näitlejate nn tüngadest rääkinud. Ja kui need kaks tuleharki siis lava taha jõudsid, panid mõlemad käed puusa ja pahvatasid: "Sa tegid seda meelega! Ütle, tegid, jah!" Naerma ajas, aga tublid olid küll, et välja vingerdasid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar